POLLENiga Rootsis

POLLENiga Rootsis

Lembit Jakobson, Unipiha Algkool

 

      Kevadisel koolivaheajal 2009 tutvus kümmekond Eesti õpetajat B. G. Forseliuse Seltsi eestvedamisel uuriva õppega Stockholmi kahes algkoolis.

Kahe päeva jooksul nähti, kuidas aitab avastusõpe integreerida muulasi Rootsi ühiskonda. Annab paljudele erinevast rahvusest  lastele  tagasi normaalse kasvukeskkonna ja lapsepõlve.

 

Strösocker

6-klassiline Kvarnbyskolan asub Stockholmi kesklinnast kaugel. Sellest, et tegemist on immigrantide linnaosaga, saame kohe aimu bussist väljudes. Tänavatel kohtab ainult tõmmunahalisi. Korraks tekib tunne, et oled sattunud Rootsi asemel hoopis araabia maailma. Kooli ümbruses vedelevad krõpsu- ja jäätisepaberid.

59-st erinevast rahvusest laste jaoks, kes õpivad siinses koolis, on rootsi keel ainus, millega nad ühiselt omavahel suhelda saavad. Seda, et viimane lihtne pole, kogeme II klassi kodukeemia tunnis olles.

Tunni algul seletab õpetaja tunni teema, milleks on suhkru ja soola lahustumine vees, lahti. Näitab, kust saab katseteks vajalikku  soola, peen- ja tükksuhkrut ning vett, katseklaase ja tööjuhendeid. Pärast seda räägivad lapsed, kus kasutatakse soola ja suhkrut. Kirjeldavad, kuidas näevad sool ja suhkur välja. Püstitavad hüpoteesi selle kohta, kumb suhkur (peen- või tükksuhkur) lahustub kiiremini vees. Püüavad leida selle põhjuse. Katse lõppedes kirjutavad kogetu töölehele. Nii õpitakse ainete muutumise avastamise käigus lisaks veel rootsi keelt.

Seisan ühe laua taga ja vaatan, kuidas Valentin ja Ilshat (nende nimed on kleepsudena laual) toimetavad.

„Mis selle nimi on,“ küsib sosistades Kasahstanist pärit Valentin rastapatsides oleva Ilshati käest, kellega nad kõrvuti istuvad ja osutab sõrmega peensuhkru kotikesele. “Strösocker (peensuhkur),“ vastab see. Valentin kirjutab selle sõna oma tööjuhendi lehele.

Nüüd puistavad nad tükk- ja peensuhkru klaasidesse, valavad nendele peale ühepalju vett ning hakkavad lusikaga segama. Varsti avastavad nad selle, et segada saab päri- ja vastuvoolu.

Peensuhkur Valentini käes on peagi lahustunud, kuid tükksuhkur Ilshati käes ei taha ega taha kuidagi lahustuda. Viimaks on temagi vees sulanud. Ilshat võtab luubi ja uurib lahust.

„Kumb suhkur lahustus vees kiiremini ja kuhu kadus suhkur?“ küsib õpetaja katse lõppedes. “Väiksemad tükid lahustusid kiiremini;“ vastab keegi lastest.

„Vaadake, kui aktiivselt ja usinasti nad „tööl“ on, juhib professor Toomas Tenno meie tähelepanu aeg-ajalt õpilastele.

Tund lõpeb. Aafrikast, Kagu-Aasiast, Palestiinast, endisest Jugoslaaviast ja Nõukogude Liidust pärit lapsed on saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks. Muutumiste hiigelsuur ringkäik nende ümber pisut kodustunud.

 

Õpetaja! Kas ma ei saaks istuma jääda?

„Uuriv õpe (avastusõpe)  sai alguse  80-ndate keskel Ameerikast, kui sealse Teaduste Akadeemia president vaatas oma tütre bioloogiaõpikut ning avastas õudusega, et see, mida koolis õpitakse, pole üldse see, mida peaks,“ tutvustab Tartu Ülikooli professor Toomas Tenno teel Tallinnast Stockholmi Victoria pardal õpetajatele avastusõppe ajalugu.

„Akadeemia presidendi initsiatiivil hakati USA-s töötama välja programmi, mis oleks huvitav ja haaraks laste kõiki meeli. Arendaks lastes kõrgemat järku tunnetuslikke oskusi. Tänaseks on uuriva õppega Ameerikas läinud kaasa paljude osariikide koolid.

Eestis tegeletakse uuriva õppega projekti POLLEN raames  neljandat aastat. Tartus oleme suutnud selle sisse viia 16 lasteaeda. Suurt huvi tuntakse  avastusõppe vastu ka Pärnus, Põlvas, Kohilas, Järvamaal.

Andsime kunagi 16-le põhikooli ja gümnaasiumi matemaatikaõpetajale ülesande teha neljast  ristkülikust, ringist, kolmnurgast pilt. Tulemuseks oli see, et 16-st  õpetajast tegid 15 maja.

21 lasteaialapsest tegi selle  aga ainult  üks. Ülejäänud tegid kas mustreid, autosid vms. See tulemus näitab, kuidas loovus on suurte inimeste juurest koolis ära kadunud,“ nendib Toomas Tenno.

Ja jätkab: “Üks tuttav lasteaiaõpetaja, kes avastusõpet juba mitmendat aastat rakendunud on,  rääkis mulle järgmise loo. Pärast 1. klassi astumist tuli mõne aja pärast oma vanasse lasteaeda üks tüdrukutirts  tagasi ja palus: „Õpetaja kas ma ei saaks lasteaeda  istuma jääda?“ Kui ma uurima hakkasin, milles asi, selgus, et kõik see, mida me uuriva õppimisena lasteaias teinud olime, seda koolis  enam edasi ei tehtud. Tüdrukul hakkas lihtsalt igav. See näitab, et kool hävitab kõik selle hea, mis lastaias tehakse. Tapab lapses  loomingulisuse. Ka koolis tuleb lapsi nii õpetada, et neil hakkaksid õppides  silmad särama. Tuleb arendada laste loomupärast uudishimu, mitte lasta sel känguda.

Esinesin mõni aega tagasi uurivõppe kasulikkusest saalitäie koolidirektorite ees. Kõik noogutavad nõusoleku märgiks pead, pärast aga teatavad: „Me ei saa midagi juurde võtta, sest me peame õppekava täitma.“ Õppekavas aga pole kusagil öeldud, et õpetada tuleb  raamatut kaanest kaaneni. Kui raamat juhib õpetamise ja õppimise protsessi, siis on nii õpetaja kui õpilase aktiivsus madal. Õppekava üldosas on kõik loodusõpetuse eesmärgid paigas, nii kaasaegsed... Aga keegi ei täida neid.

Vahel heidetakse meile ette, et me teeme sellise õpetamise käigus tilu-lilu, aga lastele on tarvis õpetada fakte. Ütlejad unustavad ära, et avastusõppe käigus õpitakse ka fakte, mis on seotud arusaamisega,  kuid sellise õppimise käigus õpivad lapsed lahendama ka probleeme.

Üks kartus, mis kollitab nii lapsevanemad kui lasteaiaõpetajaid, on see, et  lasteaialaps pole nende arvates veel  küps selliste teadmiste ja mõistetega opereerimiseks, mida avastusõppe tundides kasutatakse.

Ma arvan, et kui me pakume lastele koolis huvitavat tegevust, seda mis neid kaasa haarab, siis pole teaduslikest mõistetest  arusaamine sugugi nii ületamatu. Ka multikate ja seebikate mõju muutub selliste laste juures  palju väiksemaks.

Paljud lapsed, eriti poisid,  kukuvad koolist välja just seetõttu, et neil on seal igav ja ebamugav olla. Neil pole koolis lihtsalt seda tegevust, mis neid haaraks, vaimustaks,  mida nende olemus nõuab. Koolivägivaldki saab alguse sellest ebamugavuse tundest. Inimese organism on niimoodi üles ehitatud, et otsib sel puhul uut olukorda, milles tal pole ebamugav olla. Eduelamus on põhiline, mis poistel puudub.

Me oleme sattunud eufooriasse viimastest  PISA testi tulemustest. Samas  oleme  innovatsioonilt Euroopas eelviimasel kohal.

Tarvis on  täiesti uut moodi pedagoogikat, uuendatud pedagoogikat Euroopa tuleviku nimel

Meil on ainekeskne õpe, integratsioon ainete vahel  puudub. Kuna see on toiminud niimoodi kümneid ja kümneid aastaid, siis arvavadki kõik, et selline õpetamine ongi ainuõige. Maailmapilt, mis niimoodi saadakse, on täiesti kaootiline ja fragmentaarne.

 

POLLEN

Avastusõppe projektis POLLEN (2006–2009), milles osalevad 12 EL liikmesmaad,  nende hulgas Prantsusmaa, Inglismaa, Rootsi, Saksamaa, Holland, Belgia, Eesti, eesmärgiks on kõiki lapsi kaasav ja arendav uurimuslik õpe. Projekti Eesti-poolne eestvedaja on  professor Toomas Tenno Tartu Ülikoolist.

Erinevalt Eestist kehtib avastusõppel rajanev õppekava Prantsusmaal juba 2002. aastast. Sellele õppele üleminekut juhtis Prantsuse Teaduste Akadeemia.

„Avastusõppe levitamisele Rootsi koolides on tugevasti pannud õla alla  Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia. „Algas see sellest, et hulk aastaid tagasi hakkas ka Rootsis nappima noori, kes  tahtnuksid omandada inseneri elukutset,“ jutustab eesti õpetajatele prof Tõive Kivikas, Lundi ülikooli õppejõuna ja Studsviki tuumajaamajuhtivspetsialistina töötanud, romaani „Nimed marmortahvlil“ autori Albert Kivikase poeg.

„Rootsi akadeemikud hakkasid asja vastu huvi tundma ja avastasid, et koolides saadav loodusteaduslik maailmapilt

ja selle õpetamine ei ärata lastes huvi loodusteaduste vastu.“ Ühiskonnas algas akadeemikute ja inseneride liidu

osavõtul meedia abil elav arutelu. Selle tulemusena eraldas riik miljoneid kroone loodusainete õpetamise

paremustamiseks. Nii sündis 11 aastat tagasi liikumine NTA (Naturvetenskap och teknik för alla - Loodusteadus ja

tehnika kõigile). Nagu näeme, on  NTA avastusõpet edendanud Rootsis varem kui Euroopa Komisjoni projekt

POLLEN.“

Avastusõppega on ühinenud Rootsis tänaseks üle 80 kommuuni, Stockholmi koolidest enamus.

Uuriva ja avastusõppe abil õpetamine pakub huvi mitte ainult lastele, vaid ka õpetajatele.

Selle õppe tulekuga Eesti koolidesse väheneks kindlasti suurel määral igal aastal põhikoolist välja langevate laste

arv. Poleks Eesti riigil karta enam sellepärast, et ühiskond pole jätkusuutlik ning et meil napib insenere ja

tehnoloogiat valdavaid noori inimesi.

 

Ilmunud:

Forseliuse Sõnumid 17, 2009, lk 13, õpireisi pildid värvitahvlitel XI–XII “Stockholmis avastusõppega tutvumas, 15.–18.03.2009”.

Õpetajate Leht, 24.04.2009, lk 13; http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=1484&print=1 (artikli versioon)

 

Seltsi juhatuselt:

Õpireis Rootsi sai teoks

a) Euroopa Liidu 6. raamprogrammi teadus- ja arendustegevuse projekti POLLEN Eesti-poolse meeskonna juhi prof Toomas Tenno (www.ut.ee/pollen, www.pollen-eutropa.net)

b)  ja Rootsi teadushariduse edendaja prof Tõive Kivikase (Curriculum Vitae, http://www.kivikas.com/cv.html) kaaskorraldusel,

järgimaks konverentsi „Uuendatud haridus“, Tartu Ülikool, 25.09.2008, soovitusi „KAASAEGNE TEADUSHARIDUS : PEDAGOOGIKA UUENDAMINE“ (www.forselius.ee > Teadusharidus, avastusõpe;  Forseliuse Sõnumid, 17, 2009).

 

Avastuspedagoogiline tegevus jätkub uue projekti abil Euroopa Liidu 7. raamprogrammi rahastamisel, www.avastustee.ee.