MAAELUSEMINARI JÄRELMÕTTED
Toompea Haridusseminar (THS) on 1996. aastal loodud eelarvetu haritlasühendus, mis oma eesmärgiks on seadnud Eesti arengueelduste ja arengupiirangute selgitamise. Jooksva aasta tegevuses on seminar keskendunud üldteemale “Edasiminek, paigalseis ja tagasiminek viimaste aastakümnete Eestis”. Sellise vaatenurga kiitis möödunud suvel heaks endine haridusminister Peeter Olesk. Ka tänane minister Tõnis Lukas tuli kaasa seminariprojektiga ja nimetas oma esindaja sellesse algatusse. Teemat käsitletakse ühiskonnaelu valdkondade või riigi piirkondade kaupa – Eesti majandus, Ida-Virumaa ja viimati, 21. aprillil, oli vaatluse all Eesti maaelu.
Vabariigi Valitsuse seaduses on sätestatud, et maaelu poliitika (...) kavandamine ja elluviimine on Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. Seepärast pöördusime enne iseseisvuspäeva minister Helir-Valdor Seederi poole esineda Toompea Haridusseminaris ettekandega “Edasiminek, paigalseis ja tagasiminek viimaste aastakümnete Eesti maaelus”. Kavandatavast seminarist teavitasime kõiki Riigikogu fraktsioone, paludes saata 2–3 teemakohast küsimust. Kokku laekus THS liikmetelt ja erakondadelt kuusteist küsimust, mis väärivad siinkohal äratoomist.
Nagu igaüks ilmselt teab, algab teaduses kõik küsimustest. Endel TULVING, 2009
Toompea Haridusseminari töökoosolekuks 21. aprillil 2010 Riigikogu konverentsikeskuses teemal Edasiminek, paigalseis ja tagasiminek viimaste aastakümnete Eesti maaelus, mis on esitatud Riigikogu erakondade ja Toompea Haridusseminari liikmete poolt:
1. Millist maaelu määratlust/definitsiooni kasutab Põllumajandusministeerium (PM) oma igapäevatöös?
2. Palume esitada maaelu alavaldkondade liigitus, mida kasutatakse Põllumajandusministeeriumis.
3. Milliseid maaelu alavaldkondi katab PM, millised jäävad väljapoole PM haldusala ja milliste valitsusasutuste haldusse need jäävad?
4. Riigikogu Toimetiste 20. numbris 2009. aastast on põllumajandusminister kirjutanud artikli “Maaelust ja põllumajandusest”. Kas ministeeriumi nimetus ei peakski olema Maaelu- ja põllumajandusministeerium? Mis oleks vaja PM ülesannetes muuta selle nimetuse nimel?
5. Kuidas sujub Valitsuses ministeeriumide koostöö maaelu valdkonnas? Või on igaüks ainult enda eest väljas?
6. Kas neljandat aastat töötava Maaelu arengukava 2007–2013 meetmed on piisavad maapiirkondadest väljarände vähendamiseks, sisserände soodustamiseks ja maaelu taastamiseks kidupiirkondades? Kas kavandatakse ka täiendavaid meetmeid?
7. Roheliste seisukohalt on maaelu kaks keskset ja omavahel seotud valdkonda maamajanduse ökoloogiline jätkusuutlikkus ning väiketootmise ja ühistegevuse sotsiaalmajanduslik jätkusuutlikkus; need kaks valdkonda on eesti rahva kestmise ja strateegilise julgeoleku seisukohalt võtmetähtsusega; neist kahest strateegilisest probleemivaldkonnast tuleneb ka üks väga konkreetne ja pakiline küsimus: kuidas saavutada kokkulepe vastavasuunalisteks muutusteks EL ühises põllumajanduspoliitikas enne käesoleva programmeerimisperioodi lõppu?
Täpsustuseks nii palju, et põllumajandustoetuste kui niisuguste lõppemine 2012 on äärmiselt ebatõenäoline. Probleem on eelkõige selles, et praeguseks pole olemas isegi esialgset kokkulepet EL tasemel, millistel alustel järgmisel perioodil toetusi maksma hakatakse.
8. Isamaa ja Res Publica Liit eesotsas Seedriga lubas ajal, kui neid ei olnud veel valitsuses, et väga oluline on luua taluseadus. Kui kaugel on see seadus tänaseks?
9. Täiendavaid otsetoetuseid makstakse sel aastal põllumeestele 540 miljonit võimaliku 791 miljoni asemel. Kuidas saavad ikkagi Eesti põllumehed Euroopas olla konkurentsivõimelised, kui Eesti ei maksa erinevalt enamustest teistest riikidest põllumeestele otsetoetusi täies mahus?
10. Kuidas näeb põllumajandusminister tänasel hetkel ettevõtluse perspektiivi maal? Kui palju on ettevõtteid maale juurde loodud ning millised võiksid olla need valdkonnad, milles oleks tulevikus maal perspektiivi?
11. Millal langetatakse põllumajandus-diisli aktsiis tõusueelsele tasemele?
12. Kas ja kuidas toimub maapiirkondade ühistegevuse (ühistulise ettevõtluse, sealhulgas ühistulise panganduse – hoiu-laenuühistute) toetamine?
13. Millal jätkub hoiu-laenuühistute seaduse muutmise seaduse menetlus?
14. Kuidas jätkub EL-toetuste Eesti-poolne rahastamine?
15. KOV-ed ei saa riigilt tasuta elamumaad elamuehituseks ja planeeringute väljaarendamiseks. KOV peab maad ostma oma üldplaneeringute realiseerimiseks. Mis kasu on valdade planeeringutest, kui vallad seda ise arendada ei saa?
16. Kuidas näeb ministeerium maaelu arengut pärast nn koolivõrgu optimeerimist? Koolid kaovad, ühistransport väheneb, rongiliiklus väheneb linnast kaugematel liinidel jne. Poed ja postkontorid on juba suletud! Milline see maaelu siis välja näeb?
Jaak Uibu
THS koosoleku korraldaja
Paastumaarjapäeval, 25. märtsil 2010
Seminaril osalesid THS liikmed ja külalistena Riigikogu liikmed, esindajad Haridus- ja Teadusministeeriumist, Taluliidust, samuti Eesti Põllumeeste Keskliidust, kokku poolteistkümmet inimest – sisuliseks aruteluks ju sobiv arv. Seminari juhatas ülikoole ja teadusasutusi ühendava UNIVERSITASe esimees Toivo Roosimaa.
Minister etteantud teemal kahjuks ettekannet ei teinud, kuid vastas meelsasti ja ladusalt nii varem saadetud kui ka kohapeal esitatud küsimustele.
Esiteks, minister vastas, et maaelu definitsioon on rohkem filosoofiline probleem kui praktilise tähtsusega mõiste. Või kui olla konkreetsem, siis maaelu on kõik see, mis jääb väljaspoole Tallinna ja Tartut. Ministril oli laual Eesti Kongressi Majanduskogu põllumajanduse peatükk kauni lausega Maaelu on eesti elu läte, kuid lauale see lause jäigi. Maaelu teaduspõhist jaotust alavaldkondadeks me ei saanud, küll kuulsime ministeeriumi rohkete kohustuste loetelu ja seda, et ministeerium on maaelule palju tähelepanu pööranud. Hiljem jutuajamises Taluliidu esindajaga sain kuulda hinnangut, et minister on tõepoolest talumajanduse arengule palju kaasa aidanud.
Milliseid maaelu valdkondi katab põllumajandusministeerium ja mis jäävad väljaspoole, selle kohta oli vastus jutustav ja pealiskaudne. Selgeks sai, et rahvastikuküsimused, kaduvad postkon-torid, koolid ja maarahva tervishoid pole PM vastutusalas ja PM nendega kunagi tegelema ei hakka. Kes siis peaks maaeluvaldkonnad, mis on PM vastutusalast sees- ja väljaspool, t e r v i k u k s ühendama? Minister vastas, et see on peaministri kohustus, mis kutsus esile “elevuse saalis”. Maaelu saavat koordineerida vaid peaminister, regionaalminister sõltumata isikuomadustest, ei suudaks seda, oli minister Seeder veendunud. Tähelepanu! Palju aega on kaotsi läinud, aga viimaks on Valitsusel ja Riigikogul vaja vastutus maaelu kui terviku ja ühtlasi selle alavaldkondade eest koos koordineerimishoobadega selgeks teha! Riigikogu aseesimehe Jüri Ratase sõnul on maaelu säilimine ja hoidmine Eesti riigi säilimise küsimus.
Seminari kahe tunni vältel ei jõutud välja ütelda ega põhjendada, miks maaelu määratlus ja tema selgepiirilised alavaldkonnad ei ole pelgalt teoreetilise või belletrilistilise väärtusega, vaid sellisel määratlematusel on oma osa Eesti arengupeetuse kujunemises. Segases seisus veendume, kui vaatame PM netilehel ministeeriumi põhivaldkondi – maaelu on siin samasugune põhivaldkond kui põllumajandus, taimetervis, toiduohutus jne. Rubriik “Maaelu” annab maaelu alavaldkonda-deks vaid alternatiivse väikeettevõtluse maal, erametsanduse, maaparanduse, põllumajandus-keskkonna ja kohaliku omaalgatuse, aga igatahes mitte põllumajanduse. Samas põllumajandustoetused tulevad ju Maaelu arengukava (MAK 2007–2013) alusel. Riigikogu maaelu komisjoni ja THS ühisseminaril aasta tagasi selgus, et MAK-il on küll hulk indikaatoreid, ent need pole piisavad kontrollimaks meetmete efekti maaelule.
Üksteist aastat tagasi ilmus ÜRO arengufondi toel akadeemik Anto Raukase toimetatud kogumik “Eesti 21. sajandil. Arengustrateegiad. Visioonid. Valikud”. Selles on selgelt ja lakooniliselt defineeritud poliitika arenguastmed – halb, küündimatu, arukas ja kiiduväärt. Probleeme lahendav – kiiduväärt poliitika – on võimalik vaid erinevate valdkondade sidumise kaudu ja mitmepoolses koostöös.
Kui valdkonnad pole selged ja koostöö on vaid operatiivsete ülesannete lahendamiseks, siis on arenguaste klassifitseeritav astmel “küündimatu”. Tõenäoliselt valitses ministeeriumis niisugune segadus ka enne Helir-Valdor Seederi ametisse nimetamist, aga maaelu teaduspõhise klassifikatsiooni avalikustamine jääb nüüd tema võimaluseks lugematute muude kohustuste kõrval.
Kosutav oli kuulda, et minister pole üldse kategooriliselt nimetuse “Maaelu- ja põllumajandus-ministeerium” vastu. Siiski oli selge, et ega nimetuse muutmine, mis ju tooks kaasa palju tööd maaelu valdkonna konkretiseerimisel, ministri prioriteet küll ei ole. Muide, Vabariigi Valitsuse seadus sätestab Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas esikohale just maaelupoliitika, alles seejärel tuleb põllumajanduspoliitika.
Kuidas sujub ministeeriumide koostöö maaelu vallas? Vastus: rahuldavalt. Võib olla pidas minister siin silmas psühholoogilist atmosfääri. Kui vastus anti koostöö tulemusrikkuse mõttes (kiduprot- sesse maal on õnnestunud aeglustada või isegi pöörata külaelu kosumisele) oleks see ju suurepära-ne ja Valitsusele sooviks vaid pikka iga. Tulemuspõhise koostöö tähtsustamisel pole kohatu tsiteerida Venemaa peaministrit, kes oma olümpialastega nurises – mitte higistada, vaid v õ i t a on vaja!
Küsimus – kas MAK-i meetmed on piisavad maaelu taastamiseks kidupiirkondades – sai põikleva vastuse, et raha on alati vähe. Täiendavatest meetmetest juttu ei olnud ja tuues näiteid maapiirkonnast väljarände kohta maailmast paistis minister leppivat linnastumisprotsesside pöördumatuse ja paratamatusega. Aga küsiti ju täiendavaid meetmeid, so alternatiive! Just alternatiivide olemaolu on Ülo Vooglaiu sõnul jõuallikaks. Kaks kuud tagasi kirjutas kindral Leo Kunnas Eesti Päevalehes: Alati võib väita, et linnastumine, põllumajandusliku tootmise kontsentreerumine, maapiirkondade tühjenemine ja regionaalse ebaühtluse kasv on iseloomulik kogu Euroopale ja muule arenendud maailmale. Kahtlemata on see nii. Kuid kas oleme teinud vähimatki katset neid protsesse kuidagi pidurdada.? Üks kurb näide innovaatilise algatuse saatusest – minister Seeder on juba aasta otsa blokeerinud Riigikogu maaelukomisjonis korduvalt arutatud Eesti Rahvastikutaaste Regionaalprogrammi ERARE käivitamiseksMaaelu ja ERARE valitsuskomisjoni moodustamist.
Siinkohal pole võimalik ERARE-l pikemalt peatuda. Piirdume sellega, et ERARE sisuks on riigi ja omavalitsuste abipakett noore pere maale elama asumiseks või sinna jäämiseks. ERARE ühendab Eesti traditsioonilist elulaadi tänapäeva infoühiskonna hüvedega. ERARE-le on vahel ülekohtuselt ette heidetud tema naturaalmajanduslikku iseloomu. Seda tuleks sügavamalt analüüsida. Igatahes kogumikus “Läänemaa” (1938) on kirjutatud, et kolmekümnendate aastate kriisi elasid Läänemaa talundid kergemalt üle just tänu naturaalmajandusele. Turule orienteeritud talud läksid sageli oksjonile.
Roheliste pikka küsimust hindas minister keeruliseks, mis ju tõepoolest nii ongi. Nõustume – raske on arutleda põllumajandustoetuste saatuse üle, kui EL pole uusi reegleid kehtestanud. Turumajanduse kehtestanud riigis jääb üle vaid kurvalt nentida, et turg ei toimi, toimivad toetused. Mõni kutsub üles ka senisest enam edendama korilust.
Taluseaduse suhtes saime kinnituse, et seda uut ja tänapäevast ikka veel ei ole. Minister isiklikult polevat seda ka lubanud. Ka talu definitsiooni ei ole tänini, kuigi Taluliidu 2008. a. detsembrikonverentsil minister analüüsis suure asjatundlikkusega definitsiooni sõnastamisega seotud raskusi ja lubas definitsiooni peatset ilmaletulekut. Paradoksaalne, et just Max Weberi sünnipäeval pidime kuulma nii suurt määratlematust määratlustes.
Otsetoetuste kohta käiva küsimuse püstitus oli ettekandja arvates väär, tegelikult on probleemiks EL võrdsed toetused, millel on oma ajalugu.
Ettevõtluse olukorda maal hindas minister hullemaks kui statistika näitab. Efektiivsus on madal. Maaelu võti on väljaspool põllumajandust, viimases on haaratud vaid 3% tööjõust. Kui haarata kinni ministri sõnast, et maaelu võti on väljaspool põllumajandust, tuleb nähtavasti iga ministri taskust või kaelast seda otsida.
Kelle käes on maaelu võti, mida minister Seeder nii vajab? Aga kui panna ministeeriumi maaelu arengu osakonna kolmkümmend palgalist ametnikku kõik võtit otsima?!
Vastused mõnele küsimusele läksid paraku ka kõrvust mööda. Siiski etteheide, nagu omavalitsused ei saaks riigilt elamuehituseks elamumaad, olevat asjatu. Nimelt Valitsus andvat maad igal istungil. Tuleb meelde, kui koos Heino Luige ja maareformi seaduse ühe autori Valter Aasmäega aastate eest kavandasime Eesti Rahvastikutaaste Regionaalprogrammi, pidas Valter Aasmäe Valitsuse sellist “kapsamaa andmise” praktikat Valitsusele sobimatuks ajaraiskamiseks. Ka täna pole Valter Aasmäe oma meelt muutnud. Ta ütleb, et otsustamise tase on viidud liiga kaugele kompetentsi tasemest. Vaba elamumaa jagamise võiks anda maavanemale. Erandjuhul kui on tegemist uue elurajooniga, siis võiks küsida Maa-ameti kooskõlastust. See, et Vabariigi Valitsus tegeleb kapsamaaga pole lihtsalt aja raiskamine vaid priiskamine. Elav näide: Saare valda rajatava noorteküla jaoks maa taotlemise takistused olid ERARE seminaril Riigikogus kõne all üle aasta tagasi. Paar kuud tagasi otsustas Valitsus, kuhu kuulub ju ka põllumajandus-minister, et see taotlus pole üldse põhjendatudki!
Viimane küsimus maaelu arengu kohta peale koolivõrgu optimeerimist jäi vastuseta, sest koolidega PM ju ei tegele.
Arutelu käigus puudutati ka põllumajandusteaduse ja põllumajandushariduse olukorda. Esimese suhtes oli minister kriitiline ja keegi ei vaidlustanud tema hinnangut. Põllumajanduslike kutseõppeasutuste suhtes ei olnud ministril etteheiteid ja hea meelega ta näeks nende toomist PM alluvusse. Sinna võiks tuua ka Eesti Maaülikooli, mille kaudu saaks parandada ülikooli panust kodumaisele põllumajandusele. Mureks on veterinaarid, kes lõpetamise järel lahkuvad oma riigist või keskenduvad lemmikloomade veterinaarabile. Igatahes põllumajandusse nad ei tule.
Arutelul tekkis üksmeel selles, et ülikoolid projektipõhises teadustöös ei keskendu oma maa ja rahva vajadustele. Kaks päeva tagasi oli Tartu Ülikooli rektor Alar Karis Postimehes deklareerinud, et ülikool pole koht, kus lahendatakse tööturu probleeme! Ja kinnitab, et see on ammu selgeks vaieldud. Toompea Haridusseminari ammuses nägemuses peaksid avalik-õiguslikud ülikoolid just i s e pakkuma valitsusasutustele strateegilisi algatusi/probleemilahendusi oma kompetentsialadel, aga eeskätt rahva ja riigi kestmise sõlmküsimustes. Tartu Ülikooli rektorile esitatud päring sellekohasest kogemusest jäi hoopis vastuseta. Juba viis aastat tagasi otsustas Toompea Haridusseminar hakata taotlema 1937. aasta Ülikooliseaduse § 2 fraasi “Ülikoolide ülesandeks on (...) edendada üldist ja eriti Eesti maad ja rahvast käsitlevat teadust” ennistamist tänases Ülikooliseaduses. Minister Seeder ei keelanud oma abi selles osas ja oli meie palvel nõus esitama veelkordselt Haridus- ja Teadusministeeriumile vastava taotluse.
Seminarist kokkuvõtet tehes esitas Ülo Vooglaid mitmeid küsimusi:
Kas suund on õige? Kas probleemide käsitus on küllalt süsteemne? Kas algatused on efektiivsed? Kas Eestis ja maal on hea elada? Ja jätkas, et vaja oleks analüüsida m a a e l u. Kes seda teeb? Mis on e l u ja mis on m a a? Maal on loodusrütmidest johtuv mõtteviis, linnas on tehisrütmidest johtuv mõtteviis. Haridussüsteem seda erisust ei arvesta. Õppeprogramme teevad ülikoolid, aga inimesest nad ei lähtu. Ametialast ettevalmistust ei ole ega paista tulevatki. Meil õpetatakse sulasteks, peremeheõpet ei ole.
Riigikogu 2009. aasta toimetistes avaldatud artiklis väljendas Helir-Valdor Seeder lootust, et põllumajandus ja maaeluarengu poliitika tulevikudiskussioonid ei jäta külmaks kedagi, sest nende tulemustest sõltub paljuski see, millise Eesti maa me oma lastele ja lastelastele pärandame.
Töiselt palav õhustik Toompea Haridusseminari maaelu töökoosolekul ei petnud minister Seederi lootusi. Soojade sõnadega väljendasid osavõtjad oma rahulolu, et niisugune kohtumine ja avameelne arutelu aset leidis. Kas seminari järgselt Põllumajandusministeeriumis midagi algatatakse, muudetakse või tehakse teisiti, näitab tulevik. Ei tule meelde, et ministril oleks olnud mõnda ettepanekut koostööks Toompea Haridusseminariga. Palutud teemal ettekanne jäi võlgu ja see võlg tuleks ministril heastada – õige oleks, kui avaliku tekstiga, millest võidaks kogu maaelu ja maaeluminister ise ka.
Jaak Uibu
Toompea Haridusseminari asutajaliige, teadusdoktor
15. mail 2010