INTERVJUU ESPERANTO-LIIKUMISE KOHTA
Austatud prl Helika Jürgenson! 25 03 2006
Nüüd siis lõpuks saangi vastata väga asjalik-olemuslikele küsimustele Teie esperanto-liikumist käsitleva uurimuse tarbeks Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 12. klassis. Loodan, et vastused on ammendavad.
1. Kuidas avastasite enda jaoks esperanto keele ja mida on see keel Teile andnud?
Esperanto keel oli Nõukogude Liidus diktaator Jossif Stalini ajal keelatud nagu Hitleri-Saksamaalgi. Sellest on dr Ulrich Lins kirjutanud paksu raamatu „La danĝera lingvo. Studo pri la persekutoj kontrau Esperanto“ (’Ohtlik keel. Uurimus esperanto-vastasest jälitamisest’, 1988 ja 1990). Kui Stalini kultus 1956. a hukka mõisteti, siis vabanes ka esperanto. Esperantistid hakkasid taas kogunema (ühinguline tegevus jäi ikkagi keelatuks) ja ajalehtedes ilmusid kuulutused esperanto keele kursuste kohta.
Ka Eesti kuulsaim esperantist, keeleteadlane akadeemik Paul Ariste, kelle 100. sünniaastapäeva Eesti üldsus möödunud aastal suurejooneliselt tähistas, kutsus ajalehe- ja erialakirjanduse kaudu esperanto keelt õppima. Läksin 1957. a vastavatud Tartu 8. Keskkooli (nüüd Tartu Forseliuse Gümnaasiumi) 8. klassi, ka selles koolis alustas tööd esperanto keele ring. Vene ja saksa keele kõrval tundus esperanto imelihtne olevat. Saime kohe tellida esperantokeelseid välisajakirju, mille lugemine ei valmistanud raskusi, kuigi sõnaraamatud olid imepisikesed. Sest õpetaja tegi selgeks, et kui sõna ei leia, siis "lammuta" sõna osadeks. Sõna tüvele tõlke leidnud, on grammatilist struktuuri tundes uuest sõnast lihtne aru saada.
Ajakirjadest võis leida kirjasõprade aadresse üle maailma. Post tõi ilusate markidega ümbrikke ja huvitavaid postkaarte.
Nii hakkasin ma keelt praktiliselt kasutama. Ajad muutusid, otseallikaist oli huvitav lugeda teiste maade ühiskondlikust ja poliitilisest elust. Eriti põnev oli lugeda värviküllast hiina ajakirja „El Popola Ĉinio“ (’Rahva-Hiinast’), kui seal läks lahti punaste hungveipingide revolutsioon. Aga paar aastakümmet hiljem hakkas Hiina majanduselu osaliselt käima kapitalismi teed, poliitiline elu jäi siiski kommunistlikuks. Kui 1989. a reisisin esimesele Aasia esperanto-pedagoogika konverentsile, siis sain hiina kirjasõpru külastada nende oma kodus. Hiina re�iim ei lubanud sel ajal välismaalasi kodus võõrustada, ometi sain ma igal pool nautida nende piiritut külalislahkust ja lähemalt tutvuda olme ning pereeluga.
Mida on esperanto mulle andnud? Püüan loetleda:
a) Nagu eespool kirjeldatud, avas esperanto mulle maailma, mis sel ajal jäi suletud raudse eesriide taha;
b) Hiljem, Nõukogude Liidu lagunemisperioodil ja pärast Eesti Vabariigi taastamist kasutasin ülemaailmse esperantoühiskonna liikmete abi bussireiside (á 40–50 inimest) korraldamisel. Tartu Esperanto Seltsil ja B. G. Forseliuse Seltsil olid turismiosakonnad, viimaks õpilasi, õpetajaid, omavalitsusjuhte ja lihtkodanikke reisidele Lääne-Euroopasse. Enamasti külastasime siis ka koole, sõlmisime sõprussidemeid omavalitsustega jne.
Kuusteist või kümme aastat tagasi oli elu hoopis teistsugune, ei olnud kerge leida hotelle, polnud telefaksi ja internetti, turismikaarte ja mis kõige tähtsam – tuli osata reisida vähese rahaga ja toimekalt. Siin läkski esperantistide abi kõige rohkem vaja, kes Lääne standardeid tundes muretsesid meile sobiva majutuse ja viisid soovitud kohtadesse (koolid, linnavalitsused ...), mis ilma lepinguteta oleks olnud mõeldamatu.
Üksi reisisin peamiselt Universala Esperanto-Asocio (’Ülemaailmse Esperanto-Assotsiatsiooni’) iga-aastastele kongressidele;
c) Varane esperanto keele oskus kergendas mul teiste indoeuroopa keelte tundmist: inglise, prantsuse, itaalia, hispaania. Tõsi, viimaseid keeli ma ei räägi, vaid kasutan passiivselt – tuttav sõnavara aitab tekstidest aru saada.
Soovitatakse esperantot õpetada/õppida enne indoeuroopa keelte õppimist, sest plaankeele esperanto struktuuri ja leksika teadmine kergendab rahvuskeelte omandamist. Selles on esperanto propedeutiline (eelõpetuslik) väärtus;
d) Praktiline osalus esperantoliikumises, aga eelkõige teaduslik tegevus keeleteaduse haru interlingvistika vallas alates ülikoolist (1968–1972) tänaseni ning rahvusvaheliste organisatsioonide (UNESCO, ...) positiivsete plaankeeleotsuste tundmine on andnud teadmised ja loonud veendumused keelte tuleviku kohta;
e) Venestamisperioodil, kui Nõukogude Liidus propageeriti vene keelt kui rahvustevahelist keelt (mezhnatsional’nyi yazyk) oli võimalik esperanto keelt ehk Rahvusvahelist Keelt (’Internacia Lingvo’, koostaja L. L. Zamenhofi antud esialgne nimi) kui alternatiivset rahvusvahelist keelt kasutades avalikult välja astuda vene keele pealesurumise vastu.
2. Milline on Teie arvates esperanto olukord hetkel Eestis ja millega põhjendaksite eestlaste vähenenud huvi esperanto keele vastu?
Raudse eesriide langemine muutis põhjalikult eestimaalaste elu. Deklaratiivselt sotsialismilt kapitalismile üleminekuühiskond on keeruline nähtus ja väärib põhjalikku uurimist. Me näeme, et enamik inimesi tahab kiiresti-kiiresti saavutada samasugust elustandardit nagu Lääne-Euroopas – 40% leibkondadest on läinud selle nimel pankade võlaorjusse, 40 000 noort töötab välismaal ... Ehk jõuamegi 10–15 aasta pärast läänelikku heaoluühiskonda.
Sellesse heaoluühiskonda pürgimisel on inimeste tähelepanu keskendunud materiaalsele küljele, euroopa tsivilisatsiooni kõrgeima astme – kodanikuühiskonna – väärtused, moraal ja eetika on praegu veel teisejärgulised. Olin 11.–12. märtsil 2006 Soomes, kus Soome, Rootsi ja Eesti esperanto-assotsiatsioonide juhatused arutasid koostöövõimalusi. Seal tuli selgitada, et praegu puudub Eesti inimestel motivatsioon plaankeeletemaatika suhtes.
Enne 1991. aastat olid Nõukogude Liidu vabariikides tugevad ja suure liikmeskonnaga esperanto-organisatsioonid (lubatud alates 1979. aastast). Nii ka Eestis.
Praegu on mõõnaaeg: enam ei õpetata keelt koolides, ringides, pole olümpiaade, noorte kokkutulekuid... Uusi esperantiste tuleb juurde vaid internetiõppe teel. Esperantoklubid ja -seltsid tegutsevad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Haapsalus, neil on oma tegevuskava ja traditsioonid. Mujal on aktiivsus langenud ja kokku saadakse harva. Toimuvad traditsioonilised üle-eestilised aastakoosolekud ja Balti Esperantopäevad järgemööda Eestis, Leedus ja Lätis (42. kokkutulek on Kuressaares juulikuus). Käiakse Ülemaailmse Esperanto-Assotsiatsiooni, interlingvistika jm kongressidel, rühmiti ja üksi.
Levinud on individuaalne reisimine esperantistide kutsel (Argentiina, Austraalia, Iraan, Rootsi, Soome ...), reisimiseks kõrgemal tasemel on olnud kuuajalised loenguturneed Prantsusmaal „Eesti teel Nõukogude Liidust Euroopa Liitu“, 2003 ja 2005. a.
Teaduslik tegevus: Tartu Ülikooli slaavi filoloogia õppetooli ja Tartu Esperanto Seltsi korraldusel toimus rahvusvaheline konverents „Interlinguistica et eurolinguistica“ (04.–05.02.2005, Tartu Raekoda), mis oli pühendatud akadeemik Paul Ariste 100. sünniaastapäevale.
Konverentsi ajal asutati Rahvusvaheline Interlingvistika Assotsiatsioon, Tartu Esperanto Seltsi algatusel anti välja kuus esimest Rahvusvahelist auhinda Academicus Ariste teenete eest interlingvistikas: prof Aleksandr D. Dulitšenko (Tartu), dr Detlev Blanke (Berlin), dr Sergei Kuznetsov (Moskva), prof Helmar Frank (Paderborn, Saksamaa), prof Humphrey Tonkin (Hartford, USA), dots Michel Duc Goninaz (Aix-en-Province, Prantsusmaa).
Osaletakse interlingvistikakonverentsidel ja -üritustel: Neljas Nitobe-sümpoosion (Vilnius, Seim, 2005), Gesellschaft für Interlinguistik (Berlin, 2005) ...
Kirjastustegevus: Interlingvistikakonverentsi ettekannete kogumik ilmus Tartu Ülikooli sarjas „Interlinguistica Tartuensis" 8. numbrina (2005). Pärast ülipikka ettevalmistusperioodi ilmus Raimund Haabvere „Esperanto-eesti sõnaraamat“ (2004, 809 lk). Prof Aleksandr D. Dulitšenko „Maailmakeele otsinguil ehk interlingvistika kõigile“ on populaarteaduslik (2004, 189 lk). Sama autori "Mezhdunarodnye vspomogatel’nye yazyki" (’Rahvusvahelised abikeeled’, Tallinn, 1990) sisaldab enam kui 900 keeleprojekti ja plaankeele analüüsi ning näiteid.
Tartu Esperanto Selts annab välja mitmekeelset almanahhi „Rukkilill – Cejano“ (3 kogumikku aastail 2003–2005). Eesti Esperanto Liit üllitab infolehte „Informoj de EAE“ ja pisitrükiseid, kuid Nõukogude perioodile omane tõlketegevus on soikunud. Teatavasti oli Eesti kirjanikele just esperanto üheks võimaluseks välismaale pääseda. Hilda Dresen luuletas esperanto keeli, kuid tema peamiseks teeneks on Eesti kirjanduse tõlkimine – ta suutis vahendada 58 Eesti kirjaniku teoseid. Tartlased asutasid siis Hilda Dreseni medali, mille viimaseks laureaadiks on Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet (2005), kes toimetas mitmeid esperantokeelseid raamatuid.
3. Miks jäi teie arvates kõikidest teistest tehiskeeleprojektidest ellu just esperanto keel?
Kasutaksin uuendatud terminit „plaankeel“, sest tegemist on loominguga, mitte mingi tehases toodetava ollusega (plastmass vms). Jah, keeleentusiaste on kahe tuhande aasta jooksul olnud palju, kes on pühendunud „maailma parandamisele“. Ainuüksi Eestis on loodud vähemalt viis plaankeelt. Aga tõsimeelseid teaduslikke analüüse ühe või teise plaankeele sobivuse kohta rahvusvaheliseks suhtlemiseks on vähe: 1905. aastal ja pärast Teist maailmasõda USA-s.
Plaankeel elab, kui tal on kasutajaskond. Üsna mitmel plaankeelel on olemas kasutajad, ilmub ilu- ja erialakirjandust, on oma internetilehekülg. Isegi enne esperantot levinud volapükil (1879) on kasutajaid ehk entusiaste, kuigi pea kõik volapükistid läksid üle esperanto keelele (1987), sest esperanto on aposterioorne ('pärast kogemust'), s.o rahvuskeelte baasil loodud keel. Volapüki looja Johann Martin Schleyer aga moonutas rahvuskeelte sõnu tundmatuseni.
Rahvuskeelte baasil loodud keelte vastandiks on filosoofilised keeled, sest nad on praktilisest keelekasutusest hoopis kaugel. Neid nimetatakse aprioorseteks ('enne kogemust') keelteks, nad on pigem loogilised süsteemid kui keeled.
Enamlevinud ja valitsevaks plaankeeleks on tõepoolest esperanto, tema esimeseks eeliseks on regulaarsus ja sõnavara universaalsus, mida tunnustavad ka teiste keelkondade esindajad. Kuna euroopa tsivilisatsioon on viinud indoeuroopa keeled üle maailma, siis aktsepteerivad teised rahvad esperantot kui neutraalset fenomeni, kuigi tegemist on indoeuroopa keelega ja ta ei oma aasia ja aafrika keelte grammatilisi jooni.
Teine eelis on enam kui saja-aastane globaalne plaankeele funktsioneerimise kogemus, oskussõnastike, originaal- ja tõlkekirjanduse ning erialakirjanduse olemasolu – see kõik võimaldab keelt kasutada mistahes sfääris.
Esperantoühiskond on ülemaailmne, mitmemiljoniline. Teistel plaankeeltel on praegu vaid entusiastide seltskond. Päris uutel plaankeeltel oleks tänases maailmas praktiliselt lootusetu toetajaskonda leida. Väga palju aitab esperanto levikule kaasa internet kui tõeline rahvusvaheline keskkond. On väga palju saite, millest üheks neutraalsemaks on näiteks paljukeelne www.lingvo.org. Tartu Esperanto Seltsi kohta saab andmeid saidilthttp://kultuuriaken.tartu.ee>Korraldajad ja tegijad.
4. Kas esperanto keelele tuleks pigem kasuks või hoopis kahjuks, kui eksisteeriks kas või väike riik, kus kõneldaks esperanto keelt ja miks?
See on hea suunitlusega küsimus. Otsene vastus – kindlasti tuleks kasuks. Ajalooliselt on aga nii, et igal rahval on oma keel ja territoorium. Päris tühjale maale siirdunud inimesed võiks küll kasutada esperantot oma peamise suhtlemisvahendina. Hakka või propageerima, leiaks ainult vaba maalapi maakeral!
Tänapäeval ei võtaks ükski rahvas esperantot ainsaks riigikeeleks, see oleks ju renegaatlus, kogu eelneva kultuuriperioodi eitamine või moonutamine. Aga ajalooliselt oli selline võimalus Palestiinas 19. sajandi teisel poolel, kui tekkis sionistlik liikumine, mille eesmärgiks oli Rooma ajast peale üle maailma laiali pillutatud juudid ajaloolisele kodumaale kutsuda. Kuna ligi kaks tuhat aastat diasporaas elanud juudid kõnelesid erinevaid dialekte ja keeli, Vana Testamendi heebrea keelt aga praktilises elus ei kasutatud, siis tekkis vajadus ühise riigikeele järele. Vana-heebrea keele ja dialektide baasil loodi ivriit, tänapäeva Iisraeli riigikeel. Kui esperanto olnuks sel ajal globaalne suhtlemisvahend, siis oleks ehk võinud mõelda ka ivriidist oluliselt lihtsama esperanto keele kasutuselevõtu peale. Aga "Oleks" on paha poiss, esperanto tekkis alles 1887. aastal ...
Sealsamas Palestiinas on aga bahai-nimelise maailmareligiooni keskus, mis kasutab esperantot oma usu levitamiseks. Ka jaapani usuliikumine oomoto kasutab laialdaselt esperantot. On ka ilmalikke organisatsioone, mille üheks ametlikuks keeleks on esperanto. Tugevaks poliitiliseks jõuks on Itaalia radikaalide partei, mis samuti levitab oma ideid esperanto abil üle maailma.
Esperanto kui teatud riigi ametlik keel (üks ametlikke keeli) muudaks maailma hoopis demokraatlikumaks. Ajaloost teame, et poliitiliselt ja majanduslikult domineeriva riigi keel on maailmas enimkasutatud. Nii oli see ladina, prantsuse ja saksa keelega. Praegu domineerib inglise keel, sest see on võimsate riikide grupi riigikeel, samas ka kõige eesrindlikuma (info)tehnoloogia keel. Aga juba 1989. a kuulsin Hiinas reisides väga sageli, et 21. sajandi keel on hiina keel. Mida aeg edasi, seda võimsamaks muutuvad superriigid India ja Hiina koos naabritega. Kasvab nende poliitiline roll maailmas.
5. Millisena kujutate teie ette esperanto keele tulevikku nii Eestis kui ka mujal maailmas? Olen internetist lugenud, et esperanto aktivistide arvates peaks Euroopa Liidus olema üks ühtne keel iga maa emakeele kõrval ning et selleks keeleks sobiks just neutraalne esperanto, aktivistid on ka selle idee toetuseks korraldanud demonstratsioone, kas teie arvates oleks sellel ideel tulevikku, põhjendage?
Tegelikult pole asi esperantos ega tema tulevikus. Esperanto nagu paljud teised plaankeeled on loodud rahvusvahelise suhtlemise jaoks. Tänapäeval on rahvusvahelise keele rollis peale domineeriva inglise keele veel palju teisi keeli: araabia, hiina, hindi, hispaania, prantsuse, saksa, suahiili, vene ... Nende äraõppimine pole tänapäeval samuti mingi probleem, seda võimaldab hea metoodika, tehnilised vahendid, inimeste suhteliselt pikem vaba aeg kui oli eelnevatel sajanditel.
Isegi meeletu maksumus, mida paljude keelte kasutamine ÜROs ja Euroopa Liidu keskorganites põhjustab, pole kõige suurem probleem. Probleem on rahvuskeelte võrdsus ja tulevik.
Hüpotees: On küpsemas suur poliitiline ja majanduslik vastasseis, mis toob rahvusvahelise suhtlemisvahendi kasutamisel mõistliku lahenduse. Kui ei too, siis läheme oma igapäevases suhtlemises üle domineerivale keelele.
Loodetavasti jätkub maailmas demokratiseerumisprotsess ja sõlmitakse poliitiline kokkulepe, mis annab rohelise tee eelkõige kaalutletult loodud plaankeelele. Neutraalne plaankeel pikendaks rahvuskeelte eksistentsi. Oleks tore, kui leitaks kompromiss. Pole oluline, kas selleks saab esperanto. Aga viimane väga tõsine katse esperanto edendamiseks Euroopa Liidus tehti 2003. aastal. Olin selle osaliseks 07.–08. detsembril 2003 Brüsselis, Europarlamendis, kui toimus parlamendi radikaalidest liikmete algatatud konverents ja asutati 25 Euroopa Liidu liikmesriigi esindajaist „Euroopa Liidus Rahvusvahelise Keele eksperimenteerimise komitee“. Itaalia oli siis Euroopa Liidu juhtriik, äsjaloodud Komitee tegi Itaalia valitsusele ettepaneku esitada Euroopa Komisjonile plaan esperanto (= Rahvusvahelise Keele) eksperimentaalseks kasutuselevõtuks. Itaalia ei teinud ettepanekut ja see Komitee rahaliste vahendite puudumise tõttu praktiliselt enam ei toimi.
Küsimuses esile toodud aktivistide väidet „...Euroopa Liidus peaks olema üks ühtne keel iga maa emakeele kõrval ning et selleks keeleks sobiks just neutraalne esperanto...“ edendab praegu tugevasti ja toimekalt edasi Euroopa Esperanto-Assotsiatsioon, mis on koondamas enda alla ELi liikmesmaade esperanto-keskühinguid. Ka igal maal, eriti Prantsusmaal ja Hollandis, tegutsevad aktivistid esperanto nimel aktiivselt edasi. Sain prantslastelt isegi kleebise "EUROPE HAS A SINGLE CURRENCY, THE €URO. IT NEEDS A COMMON LANGUAGE, €SPERANTO 'Europo havas ununuran valuton, €uron. Ĝi bezonas komunan lingvon, €speranton' Website: http:// europesperanto.multimania.com" autoklaasile panekuks. Nad palusid minult eestikeelset vastet, et samasugust ka eestlaste jaoks valmistada, nagu oli olemas kõigis vanemate liikmesriikide keeltes.
Kas esperantol on Euroopa Liidus emakeele kõrval tulevikku, näitavad poliitilised arengud. Igatahes ei soovi mina ega keegi teine tulevikus rääkida emakeelena võõrast keelt, ei inglise, vene, ega hiina keelt. Mõnda indoeuroopa keelt kui euroopa tsivilisatsiooni kandjat, milles me ise osaleme, ehk siiski rohkem kui mõnda kauget aasia keelt, kui enam kuidagi teisiti ei saa.
Aga ma usun suure globaalselt mõtleva eestlase, akadeemik Paul Ariste väljendatud mõtet, et kui inimene suutis alistada kosmose, siis suudab ta õiglaselt lahendada ka neutraalse rahvusvahelise keele küsimuse.
Amike Via
Madis Linnamägi
Ilmunud: 1.Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpilase Helika Jürgensoni uurimustöös, 2006.
2. Cejano : Rukkilill IV, 2006, lk 38–44.